Hei Kallid. Esiteks tahan ma paluda vabandust selle pärast, et ma ei kirjuta inglise keeles, nagu me kokku oleme leppinud. Hetkel valmistab mulle isegi lause ’My name is’ ütlemine raskusi. Teiseks tahan ma öelda, et ma üritan kõik ära rääkida ja see võib pikaks minna. Tahan kuidagigi selgitada.
Ma olen endale miljon korda lubanud, et ma ei hakka meie ühises bloggis jälle mingit enesehaletsusliku mase teksti panema. Ma põrun iga korraga aina rohkem. Iga kord läheb hullemaks.
Ma ei taha vinguda, ma ei taha haletsust, ma ei taha näida nagu nõrk inimene. Aga ma ei jaksa enam.
Alustan eilsest.
Kujutage ette päeva, kui teie ema lubab teil koju jääda. Koolipäeval. Reedel. Ta palub teil küll terve maja ära koristada (sh põrandaid pesta ja tolmu võtta), hobusele, jänestele, kanadele, koerale ja kassidele süüa anda, ning õhtu poole hobune ja kanad oma ’magamisasemesse’ viia. Ta palub teil lapsed lasteaiast tulles vastu võtta ja nad valmis sättida õhtuseks sünnipäevaks (kusjuures sünnipäev oli Signe emal) Kujutate ette? Tundub tore, vedeleda päeval kodus ja õhtul oma parima sõbranna juurde minna? MIS saab valesti minna?
Ja ilmselgelt kõik. Ja natuke pealegi.
Reedel pidin ma tegelikult minema mingile üritusele, kuhu vaid valitud õpilasesinduse liikmed said minna. Ma selgitasin teistele, miks ma tulla ei saa. Ja ilmselgelt arvasid kõik, et ma olen neid lihtsalt alt vedanud. Peale seda üritust oleksin ma pidanud minema isa juurde. Sest teadagi on see nädalavahetus isadepäev. Aga ma ei läinud. Sest ma tahtsin nii väga Signe näha. Ja mu ema sai tööle, mis tähendab, et ma peaks nkn pühap. lapsi hoidma. Ühesõnaga olin ma alt vedanud oma enda ka isa. Ta oli nii kurb.
Mõtlete, et mis saab valesti minna koristamises ja loomade eest hoolitsemises?
Näiteks see, et minu pärast oleks peaaegu meie poni ära kadunud. Sest ma unustasin ta talli ukse kinni panna ja ta oli ära jooksnud.
Ma ajasin need kanad valesse kohta. Tänu millele ema terve õhtu, kui me sünnipäeval olime, kordas mulle: Hommikuks on kõik kanad külma surnud. Sest sina viisid nad sinna. Nad kõik surevad ära. Neil ei ole seal süüa. Nad külmuvad surunuks. Nad on nõrgad ja külmuvad surnuks.
Või näiteks see, et  ma andsin jänestele VALE heina. Mille peale tuleb ema ja küsib: Kas sa kunagi üldse midagi hästi suudad teha? Alati keerad sa kõik perse. Oskad sa kunagi midagi korralikult teha?
Või näiteks see, et koristades olen ma rõdu ukse natuke lahti unustanud. Ja see lahti unustatud uks on sellel ajal kui meie oleme sünnipäeval öösel täiesti pärani lahti tulnud ja selle pärast on kõik toad nii külmad, et seal ei kannata olla. Ja siis tuleb ema ja ütleb: Kas sa kunagi oma mõistust kaa kasutad?
Või hoopis see, et niiiii kaua oodatud sünnipäev, kus ma lootsin ennast natukenegi muredest tühjaks rääkida, tuleb selline, et ma passin terve õhtu telefonis netis, sest Signe lihtsalt ei suhtle minuga vaid räägib terve aja mingi Jani ja Kaspariga. Istun omaette nurgas ja mõtlen kui nõme inimene võin ma ikka olla, et isegi üks mu parim sõber minuga enam ei räägi. Kui palju hullemini oleks saanud veel minna?
Aga täna kui me Paidest tagasi hakkasime sõitma suutsin ma sellest kõigest veel üle olla.
Ma vaatasin auto aknast välja otse päikese poole. Ja korrutasin endale, et kõik läheb paremaks. Nii kui nii läheb. Ja nii ma ka tõesti arvasin.
Seni kuni me koju jõudsime.
Ma olen kaks kuud näinud vaeva oma kunsti tööga. Ma olen viimistlenud iga pisidetaili seal pildil (ma joonistasin ennast ja Triinu) Ma olen passind lihtsalt tunde seda pilti paremaks tehes. Ja täna, just siis kui ma olen oma riided ära vahetanud ja tuju on natukenegi parem kuulen ma seda, kuidas lapsed millegi üle naeravad. Ma läksin oma tuppa. Ja esimene asi mida ma voodi peal nägin oli minu kunsti lõputöö. Kritseldatud üle sinise ja punase värvipliiatsiga.
Ja sellest ajast kuni praeguseni olen ma lihtsalt nutnud. KÕIK on halvasti. Ja kõik on minu süü. Kuidas peaksin ma jõudma nüüd uue töö teha kui mul on aega niii vähe. Sest kunagi novembris peavad need tööd valmis olema. Ma vaatan sellel pildil neid silmi, neid juukseid, neid käsi – mille joonistamisega ma nii palju vaeva nägin. Ma ei suuda enam.
Üleüldse. Kool ja siis mingi Kirjanduse Olümpiaad. Milleks? Lihtsalt milleks? Ma pean kirjutama 25 lehte uurimustööd teemal ’Noorte neidude eneseotsingud’.
Nagu ma oskaks. Ja tantsimas. Ma ei suuda isegi seal normaalselt olla. Ma ei saa mitte millegagi hakkama. Mul on selline tunne, nagu ma oleksin mingi pingviin. Ma lihtsalt ajan kõik sassi. Isegi kui ma oskan. Selle pärast jätsin ma rahvatantsu pooleli. No mitte ainult selle pärast, et ma ei saa hakkama. Selle pärast kaa, et ma olen nii paks. Ja rahvatants ei sobi minusugustele. 

Veel see, et ma olen kuus kuud olnud ilma piima ja nisu toodeteta. Iga päev ma kuulen, kuidas mulle öeldakse, et see on mõttetu ja midaiganes. Aga ma pole alla andnud ja nüüd peaks tulema ka üks hea uudis. Ma olen 11 kilo alla võtnud. Ma käin pm iga päev jooksmas. Trennides. Aga mis kasu sellest on? Mis kasu, kui sulle öeldakse: ’See, et sa nüüd VÄIKSEM oled ei tähenda, et sa nüüd natukenegi ilusam oleks.’      Nagu ma ei teaks.
Tõesti, mis kasu on nii palju pingutada. Päriselus ei muutu koletised printsessideks.
Üleüldse esimest korda elus mõtlen ma iga päev, mis tunne oleks lihtsalt ära kaduda. Ma ei taha enam elada. Mis mõttega. Mida rohkem ma proovin, seda hullemaks kõik läheb. Tundub, et ma vean inimesi alt seda ise tahtmata. Ma tahan head, aga saavutan alati midagi halba. Minu pärast oleksid elusolendid ÄRA SURNUD. Ja mu hobune ära kadunud. Ja nagu ma oleksin suutnud edasi elada sellise teadmisega?
Tundub, et kõik kallid inimesed kaovad mu ümbert ära. Ilmselt selle pärast, et ma nii kohutavalt loll olen. Varsti pole mul enam ühtegi sõpra. Kellel üldse sellist inimest vaja on.
Ja ma olen väsinud, lihtsalt nii väsinud teistel järgi jooksmisest. Miks pean mina alati olema see ainus, kes hoolib, keda natukenegi huvitab.
Ma ei oleks kunagi ette kujutanud, et ma seda ütlen, aga ma ei jõua ega taha enam edasi elada.