Sometimes I feel like a bird who has been captured and brought down from the highs where it had flown without a care in the world.
I am failing myself, afraid to be me. I am so different in my heart, much less closed off, but I don't know how to show it. I want to be a bird who can fly higher than anyone else, but I don't know how.
I want to give this world so much, but I am too shy and afraid and worthless to even consider trying, 'cause what would it change? If I wrote a book or composed a song, what would it change in a world where there is so much sadness and pain? I am pretty good at puting on a good face or a happy smile, but I am too strange to understand myself. Who am I? I know who I want to be, but who am I really?
A good person, I hope, but a bit too selfish. I am not very social or good with words, unless I write them. I have broken free from the rutin, now it is time to start finding myself because I really want to get to know who I am inside.

Hei Kallid. Esiteks tahan ma paluda vabandust selle pärast, et ma ei kirjuta inglise keeles, nagu me kokku oleme leppinud. Hetkel valmistab mulle isegi lause ’My name is’ ütlemine raskusi. Teiseks tahan ma öelda, et ma üritan kõik ära rääkida ja see võib pikaks minna. Tahan kuidagigi selgitada.
Ma olen endale miljon korda lubanud, et ma ei hakka meie ühises bloggis jälle mingit enesehaletsusliku mase teksti panema. Ma põrun iga korraga aina rohkem. Iga kord läheb hullemaks.
Ma ei taha vinguda, ma ei taha haletsust, ma ei taha näida nagu nõrk inimene. Aga ma ei jaksa enam.
Alustan eilsest.
Kujutage ette päeva, kui teie ema lubab teil koju jääda. Koolipäeval. Reedel. Ta palub teil küll terve maja ära koristada (sh põrandaid pesta ja tolmu võtta), hobusele, jänestele, kanadele, koerale ja kassidele süüa anda, ning õhtu poole hobune ja kanad oma ’magamisasemesse’ viia. Ta palub teil lapsed lasteaiast tulles vastu võtta ja nad valmis sättida õhtuseks sünnipäevaks (kusjuures sünnipäev oli Signe emal) Kujutate ette? Tundub tore, vedeleda päeval kodus ja õhtul oma parima sõbranna juurde minna? MIS saab valesti minna?
Ja ilmselgelt kõik. Ja natuke pealegi.
Reedel pidin ma tegelikult minema mingile üritusele, kuhu vaid valitud õpilasesinduse liikmed said minna. Ma selgitasin teistele, miks ma tulla ei saa. Ja ilmselgelt arvasid kõik, et ma olen neid lihtsalt alt vedanud. Peale seda üritust oleksin ma pidanud minema isa juurde. Sest teadagi on see nädalavahetus isadepäev. Aga ma ei läinud. Sest ma tahtsin nii väga Signe näha. Ja mu ema sai tööle, mis tähendab, et ma peaks nkn pühap. lapsi hoidma. Ühesõnaga olin ma alt vedanud oma enda ka isa. Ta oli nii kurb.
Mõtlete, et mis saab valesti minna koristamises ja loomade eest hoolitsemises?
Näiteks see, et minu pärast oleks peaaegu meie poni ära kadunud. Sest ma unustasin ta talli ukse kinni panna ja ta oli ära jooksnud.
Ma ajasin need kanad valesse kohta. Tänu millele ema terve õhtu, kui me sünnipäeval olime, kordas mulle: Hommikuks on kõik kanad külma surnud. Sest sina viisid nad sinna. Nad kõik surevad ära. Neil ei ole seal süüa. Nad külmuvad surunuks. Nad on nõrgad ja külmuvad surnuks.
Või näiteks see, et  ma andsin jänestele VALE heina. Mille peale tuleb ema ja küsib: Kas sa kunagi üldse midagi hästi suudad teha? Alati keerad sa kõik perse. Oskad sa kunagi midagi korralikult teha?
Või näiteks see, et koristades olen ma rõdu ukse natuke lahti unustanud. Ja see lahti unustatud uks on sellel ajal kui meie oleme sünnipäeval öösel täiesti pärani lahti tulnud ja selle pärast on kõik toad nii külmad, et seal ei kannata olla. Ja siis tuleb ema ja ütleb: Kas sa kunagi oma mõistust kaa kasutad?
Või hoopis see, et niiiii kaua oodatud sünnipäev, kus ma lootsin ennast natukenegi muredest tühjaks rääkida, tuleb selline, et ma passin terve õhtu telefonis netis, sest Signe lihtsalt ei suhtle minuga vaid räägib terve aja mingi Jani ja Kaspariga. Istun omaette nurgas ja mõtlen kui nõme inimene võin ma ikka olla, et isegi üks mu parim sõber minuga enam ei räägi. Kui palju hullemini oleks saanud veel minna?
Aga täna kui me Paidest tagasi hakkasime sõitma suutsin ma sellest kõigest veel üle olla.
Ma vaatasin auto aknast välja otse päikese poole. Ja korrutasin endale, et kõik läheb paremaks. Nii kui nii läheb. Ja nii ma ka tõesti arvasin.
Seni kuni me koju jõudsime.
Ma olen kaks kuud näinud vaeva oma kunsti tööga. Ma olen viimistlenud iga pisidetaili seal pildil (ma joonistasin ennast ja Triinu) Ma olen passind lihtsalt tunde seda pilti paremaks tehes. Ja täna, just siis kui ma olen oma riided ära vahetanud ja tuju on natukenegi parem kuulen ma seda, kuidas lapsed millegi üle naeravad. Ma läksin oma tuppa. Ja esimene asi mida ma voodi peal nägin oli minu kunsti lõputöö. Kritseldatud üle sinise ja punase värvipliiatsiga.
Ja sellest ajast kuni praeguseni olen ma lihtsalt nutnud. KÕIK on halvasti. Ja kõik on minu süü. Kuidas peaksin ma jõudma nüüd uue töö teha kui mul on aega niii vähe. Sest kunagi novembris peavad need tööd valmis olema. Ma vaatan sellel pildil neid silmi, neid juukseid, neid käsi – mille joonistamisega ma nii palju vaeva nägin. Ma ei suuda enam.
Üleüldse. Kool ja siis mingi Kirjanduse Olümpiaad. Milleks? Lihtsalt milleks? Ma pean kirjutama 25 lehte uurimustööd teemal ’Noorte neidude eneseotsingud’.
Nagu ma oskaks. Ja tantsimas. Ma ei suuda isegi seal normaalselt olla. Ma ei saa mitte millegagi hakkama. Mul on selline tunne, nagu ma oleksin mingi pingviin. Ma lihtsalt ajan kõik sassi. Isegi kui ma oskan. Selle pärast jätsin ma rahvatantsu pooleli. No mitte ainult selle pärast, et ma ei saa hakkama. Selle pärast kaa, et ma olen nii paks. Ja rahvatants ei sobi minusugustele. 

Veel see, et ma olen kuus kuud olnud ilma piima ja nisu toodeteta. Iga päev ma kuulen, kuidas mulle öeldakse, et see on mõttetu ja midaiganes. Aga ma pole alla andnud ja nüüd peaks tulema ka üks hea uudis. Ma olen 11 kilo alla võtnud. Ma käin pm iga päev jooksmas. Trennides. Aga mis kasu sellest on? Mis kasu, kui sulle öeldakse: ’See, et sa nüüd VÄIKSEM oled ei tähenda, et sa nüüd natukenegi ilusam oleks.’      Nagu ma ei teaks.
Tõesti, mis kasu on nii palju pingutada. Päriselus ei muutu koletised printsessideks.
Üleüldse esimest korda elus mõtlen ma iga päev, mis tunne oleks lihtsalt ära kaduda. Ma ei taha enam elada. Mis mõttega. Mida rohkem ma proovin, seda hullemaks kõik läheb. Tundub, et ma vean inimesi alt seda ise tahtmata. Ma tahan head, aga saavutan alati midagi halba. Minu pärast oleksid elusolendid ÄRA SURNUD. Ja mu hobune ära kadunud. Ja nagu ma oleksin suutnud edasi elada sellise teadmisega?
Tundub, et kõik kallid inimesed kaovad mu ümbert ära. Ilmselt selle pärast, et ma nii kohutavalt loll olen. Varsti pole mul enam ühtegi sõpra. Kellel üldse sellist inimest vaja on.
Ja ma olen väsinud, lihtsalt nii väsinud teistel järgi jooksmisest. Miks pean mina alati olema see ainus, kes hoolib, keda natukenegi huvitab.
Ma ei oleks kunagi ette kujutanud, et ma seda ütlen, aga ma ei jõua ega taha enam edasi elada. 

Why I love...

ONE PIECE

HOMESTUCK

SHERLOCK BBC

I'm sorry, but the last one is fucking hilarious! I apologize for ruining your mood. Here, have a video about jokes!

...I'm more of a deadmau5 fan. Skrillex can go suck it.

Anxiety

I must admit, up until september I had NO idea what anxiety really was.

I mean, I heard about many people feeling anxious about something or other, but I couldn't relate to them. Even after I experienced it, I still couldn't.

Until today.

I'm sorry, I'm a fucking slow person. Just to show you how slow I am:

I had a guest from America here. I told him I was gonna bake a cake. He said it looks different from the cakes he's used to. A month after he left I remembered that cake and pie are different things in english.

You guys see? I'm a fucking idiot.

Anyway, so when I was talking to my sis on the phone today, I finally got it. She was talking about chest pains and anxiety and stress and panic attacks. I finally got it that what I felt for about a week, some people feel every day of every week of every month.

I mean, I went through that and I felt like I was gonna throw up any minute. You know that feel, right bro? Well, think of that feeling never leaving you. You go to sleep with that feeling, you wake up with that feeling. And you know those butterflies that fly around your stomach every time you see your crush? Those butterflies just suddenly had a panic-attack and are mauling your intestines. Also, your head just has an indefinite date with a lumberjack, whose got a billion logs, the forearms of Hulk Hogan and nothing but fucking time.

You can't imagine this shit, until you've felt it. You just can't.

I went through that and felt worse than shit. And my anxiety lasted only for about a week! I feel bad for people who have to deal with this shit for more than a week. No, scratch that, I feel sorry for people who have to feel like that at all!

And now that I know what my sis feels on a daily basis, I don't know what to do. I want to help her, but what can I do?! I'm... I'm meeting her this weekend. She has to work on weekends, but work ends at about 6 PM, so at least we can hang out in the afternoon. But I still wanna relieve her stress somehow.

Guys, please advise.

HEIL HITLER!

The kombucha mushroom people

Like what the fuck?
These lyrics..
This is totally brainfuck.

The male-mind

What would your name be, if you were of the opposite sex? What would you act like in different situations? Describe yourself, your thoughts and feelings.


Leaving aside the fact that if I'd have been born as a boy, my mom would've named me Lauri, I would like my male-name to be one of these:
Henri, Madis, Joosep, Emil, Hando, Neven, Karla, Mati, Rain.

I'd be a big-boned boy, awkward, with limbs that'd feel too long, but I could still manage to be really short. Short hair, because, c'mon, you guys know I dislike long hair! I'd probably dye my hair though. Having red hair as a boy doesn't seem as pleasant as it does when you're a girl. And even as a girl it's not that pleasant. I'd probably bleach my hair, rather than make it a darker shade, though, since I have a really light skin. It'd not look nice on a boy, unless he wants to go emo/goth. And I wouldn't go either of those.

I think... I wouldn't act differently at all from how I act now. I might be a bit lenient with people, not get riled up as easily, but I'd pretty much act the same.

I would wear semi-formal clothes to school. Maybe formal, even, once in a while.

And from this point on it's gonna be even more of a speculation than it already is.

I would like Physics more and be better at it. Still shit in math. And maybe a bit worse in Biology or Literature.

I would be... A bit too honest. I would definitely say things that some people might say is TMI. I would say hurtful things to people and not even notice. Kind of like I do now, but even more so, because I read males usually have more trouble with empathy.


I love how I could be somehow offending so many people at the moment and I can't even see what it is that I am saying wrong, if I indeed am saying something wrong. This shit is just natural to me.


I might be on my way to becoming a philosophist(?). Because I am ALL about theories and no practical stuff.

I think Philosophy is for lazy people. Smart people, but lazy as fuck people.


Also what do you guys think? What name from that list of names I wrote suits me the most?
And write your own list of boy-names and I'll tell you what I think would suit you.
While you're at it, tell me about YOUR male-me. It's awesome to see what you guys think. :)