Heia, baed!
Ega mul ausalt öeldes polegi väga öelda midagi olulist seekord. Ma pole isegi mitte eriti dramaatilises/sentimentaalses meeleolus, midgi tavapärasest erinevat. :D
Niisama tahan öelda, et mul läheb jälle pisut paremini, kevad hakkabkätte jõudma ja tuju parem.
See talv oli raske, ja lisaks sellele olen ma õppimisega nii maas, et see pole isegi naljakas enam, aga meeh.
Muidu on oki jälle.
Varsti näeme ehk, ma tulen 5 päeva pärast koju. Anni, sind ma tean, et ma näen. Kairit, give me an answer! :D
Aga jh
Love u guys!
Näeme! Kallidkallidkallid!
Monday, March 11, 2019
Friday, March 9, 2018
Ja jälle ma olen siin tagasi. Korra aastas... või iga paari aasta tagant...
Olgu mis ta on, aga mõnus on tagasi olla.
Ma igatsen kodu, kas teate? Ma ei ütle seda väga tihti või kui ütlen, siis mitte päris nii nagu tegelikult mõtlen, aga ma igatsen kodu. Ma ei taha jätta kellelegi muljet, et ma kahetsen oma otsust siia kolida, või et ma oleksin pigem Eestis kui siin... Ei, mitte selels pole asi.
Aga ma igatsen kodu. Sama moodi, nagu ma igatsen linnas olles maad, igatsen ma praegu Eestit. Inimesi, loodust, isegi kohutavat ilma. Igatsen TEID ja emmet ja vanaema ja kõiki teisi, igatsen Saphiirat ja maakodu. Oh kuidas ma igatsen maakodu. Igatsen suve ja valgust ja lilli. Oma 60 roosi ja rebaseid aias. Igatsen grillimist ja võrkkiike, jalutuskäike suurel teel ja pallidel vedelemist. Kairit, ma igatsen sinu juures tee joomist, ükskõik, kas maal või su uues korteris. Anni, ma igatsen su diivanil vedelemist ja koos anime vaatamist.
Ma igatsen suvesid mil olime veel väiksed, siis kui hommikul kell 10 kokku saime ja õhtul kell 9 laiali läksime. Igatsen takijasõdu ja tukikat ja seda imeliku vihmast suve, kus me enamiku ajast balkani peal Monopoli mängisime.
Ma armastan teid nii väga, kas teate?
See reis, see kogemus on mulle õpetanud, et kui ei midagi muud, siis vähemalt seda, et vahel peab julguse ja vaimu kokku võtma ja asju lihtsalt sõnadesse panema. Nii et siin on minu sõnad:
Ma igatsen teid!
Ma armastan teid!
Ma tahan koju!
Eestis on mu juured, ma tulen sinna alati tagasi. Kuid samas on mul kohati kodumaata mehe (naise) tunne. Ma ei kahetse oma otsust siia kolida. Kuidas ma saaksingi, kui see on mulle juba poole aastaga nii palju andnud, nii palju õpetanud?
Kuid ma kahetsen, et tänu sellele näen ma teid veel harvem kui varem.
Ma olen saanud palju, kuid see tuleb selle arvelt, et jään ka paljust ilma.
Tegelikult sattusin ma huupi siia lehele, lihtsalt puhtast uudishimust, et kas te olete vahepeal siin käinud v midagi. Olete v? Kui läbi hüppate, kommenteeriga midagi, siis ma vähemalt näen kui aasta pärast tagasi tulen. ;)
Igatahes. Lugesin natuke vanemaid postitusi. Imelik, et me inglise keeles kirjutasime. MIks? Nkn keegi teine neid asju iialgi ei lugenud ja nüüd tunnen ma eesti keelest puudust. Neid sirvides sattusin ma unustatud asjade otsa. Kairit, sa kirjutasid üheksandas klassis (üheksandas!), et koolitööd on nii palju, et sa ei ole kindel, kas sa oled piisavalt tark ja mida kõike veel. Aga sa olid piisavalt tark. Sa said hakkama. Tubli töö!!! Anni, alati jääb mulle esimese asjana silma su äkiline (ja väga dramaatiline) lahkumine siit blogist. Miks sa siit nii järsult kadusid? Pole enam väga oluline küsimus, aga ma pole sellele kunagi vastust saanud. Ikkagi, sa oled super olnud!!!
Möödunud on palju lõpetamisi, palju uusi alguseid, paar poisssõpra ja mida kõike veel. Aga meie oleme kõik ikka veel siin. Isegi kui me pole siiani sellele suvisele tripile läinud. Tuleval suvel läheme, eks ole? Või vähemalt üritame. Jälle. :D
Hea on kirjutada niiviisi. Vabalt. On asju, mida aeg ei puutu. Tulgu tuli või vesi, mingu meie kohtumiste vahel päevi või kuid, kuulen ma teie hääi iga päev või ei, te jääte alati minu südamesse, te olete ja olete alati olnud kõige paremad sõbrad, keda ühel inimesel iial on võimalik tunda. Mul ei ole sõnu kirjeldamaks kui tänulik ma olen meie ühistele suvedele, meie ühistele mälestustele, meie koos veedetud ajale. Heinapallidele ja teele. Kultusekividele ja vanadele puudele.
Ma ei igatse taga vanu aegu, sest muutus on hea, muutus on elu ja elu on elamiseks. Kuid ma tunnen natuke puudust sellest kui lihtne kõik vanasti oli.
Palusite mult enne minekut, et ma blogi peaks. No näete siis nüüd!
Ma ei tea, mida rohkem kirjutada, aga ma ei taha kirjutamist lõpetada. See lohutab mind. Eesti keel ja teile mõtlemine.
Ma soovin, et te loeksite vahel seda blogi, aga ma ei taha teie tähelepanu sellele juhtida. Ehk leiate te ise ühel päeval taas tee siia, võib-olla uudishimust, võib-olla nostalgiast. Ja siis avastate, et Mirjam jälle peksab segast. Üksinda. Eesti keeles.
Isver kui dramaatilised mu enda vanad postitused on! Anna olla! :D
Kairit! Helista mulle vahel! Ma tean, et me ei ole kumbki selles väga head ja ma üritan varsti jälle ise ka julguse kokku võtta ja sulle helistada, aga... Mul on alati tunne, et ma segan, Ja ma ei taha segada. Aga ma igatsen sind metsikult palju.
Anni! Helista veel tihemini! Ja ma üritan ise ka helistada. Ma olen selles halb, sa ju tead. Aga see pole mingi vabandus. Ehh. Üritan olla tublim. Ja loomulikult igatsen ma sind ka. Mida muud ma saangi teha.
Nüüd ma vist tõesti lõpetan. Poetasin selle asja kirjutamise ajal paar pisarat, aga nüüd on need ka kuivanud ja tuju parem. Hingel hakkab kergem. Ja ma ei editi seda asja ka. On üks jura, aga mis teha. Minu kummaline mõtteprotsess. Ja jälle nii dramaatiline. :D
Näeme varsti!
Kõike paremat!
Melletult meeletult meeletult palju kallisid!
Mirjam
Olgu mis ta on, aga mõnus on tagasi olla.
Ma igatsen kodu, kas teate? Ma ei ütle seda väga tihti või kui ütlen, siis mitte päris nii nagu tegelikult mõtlen, aga ma igatsen kodu. Ma ei taha jätta kellelegi muljet, et ma kahetsen oma otsust siia kolida, või et ma oleksin pigem Eestis kui siin... Ei, mitte selels pole asi.
Aga ma igatsen kodu. Sama moodi, nagu ma igatsen linnas olles maad, igatsen ma praegu Eestit. Inimesi, loodust, isegi kohutavat ilma. Igatsen TEID ja emmet ja vanaema ja kõiki teisi, igatsen Saphiirat ja maakodu. Oh kuidas ma igatsen maakodu. Igatsen suve ja valgust ja lilli. Oma 60 roosi ja rebaseid aias. Igatsen grillimist ja võrkkiike, jalutuskäike suurel teel ja pallidel vedelemist. Kairit, ma igatsen sinu juures tee joomist, ükskõik, kas maal või su uues korteris. Anni, ma igatsen su diivanil vedelemist ja koos anime vaatamist.
Ma igatsen suvesid mil olime veel väiksed, siis kui hommikul kell 10 kokku saime ja õhtul kell 9 laiali läksime. Igatsen takijasõdu ja tukikat ja seda imeliku vihmast suve, kus me enamiku ajast balkani peal Monopoli mängisime.
Ma armastan teid nii väga, kas teate?
See reis, see kogemus on mulle õpetanud, et kui ei midagi muud, siis vähemalt seda, et vahel peab julguse ja vaimu kokku võtma ja asju lihtsalt sõnadesse panema. Nii et siin on minu sõnad:
Ma igatsen teid!
Ma armastan teid!
Ma tahan koju!
Eestis on mu juured, ma tulen sinna alati tagasi. Kuid samas on mul kohati kodumaata mehe (naise) tunne. Ma ei kahetse oma otsust siia kolida. Kuidas ma saaksingi, kui see on mulle juba poole aastaga nii palju andnud, nii palju õpetanud?
Kuid ma kahetsen, et tänu sellele näen ma teid veel harvem kui varem.
Ma olen saanud palju, kuid see tuleb selle arvelt, et jään ka paljust ilma.
Tegelikult sattusin ma huupi siia lehele, lihtsalt puhtast uudishimust, et kas te olete vahepeal siin käinud v midagi. Olete v? Kui läbi hüppate, kommenteeriga midagi, siis ma vähemalt näen kui aasta pärast tagasi tulen. ;)
Igatahes. Lugesin natuke vanemaid postitusi. Imelik, et me inglise keeles kirjutasime. MIks? Nkn keegi teine neid asju iialgi ei lugenud ja nüüd tunnen ma eesti keelest puudust. Neid sirvides sattusin ma unustatud asjade otsa. Kairit, sa kirjutasid üheksandas klassis (üheksandas!), et koolitööd on nii palju, et sa ei ole kindel, kas sa oled piisavalt tark ja mida kõike veel. Aga sa olid piisavalt tark. Sa said hakkama. Tubli töö!!! Anni, alati jääb mulle esimese asjana silma su äkiline (ja väga dramaatiline) lahkumine siit blogist. Miks sa siit nii järsult kadusid? Pole enam väga oluline küsimus, aga ma pole sellele kunagi vastust saanud. Ikkagi, sa oled super olnud!!!
Möödunud on palju lõpetamisi, palju uusi alguseid, paar poisssõpra ja mida kõike veel. Aga meie oleme kõik ikka veel siin. Isegi kui me pole siiani sellele suvisele tripile läinud. Tuleval suvel läheme, eks ole? Või vähemalt üritame. Jälle. :D
Hea on kirjutada niiviisi. Vabalt. On asju, mida aeg ei puutu. Tulgu tuli või vesi, mingu meie kohtumiste vahel päevi või kuid, kuulen ma teie hääi iga päev või ei, te jääte alati minu südamesse, te olete ja olete alati olnud kõige paremad sõbrad, keda ühel inimesel iial on võimalik tunda. Mul ei ole sõnu kirjeldamaks kui tänulik ma olen meie ühistele suvedele, meie ühistele mälestustele, meie koos veedetud ajale. Heinapallidele ja teele. Kultusekividele ja vanadele puudele.
Ma ei igatse taga vanu aegu, sest muutus on hea, muutus on elu ja elu on elamiseks. Kuid ma tunnen natuke puudust sellest kui lihtne kõik vanasti oli.
Palusite mult enne minekut, et ma blogi peaks. No näete siis nüüd!
Ma ei tea, mida rohkem kirjutada, aga ma ei taha kirjutamist lõpetada. See lohutab mind. Eesti keel ja teile mõtlemine.
Ma soovin, et te loeksite vahel seda blogi, aga ma ei taha teie tähelepanu sellele juhtida. Ehk leiate te ise ühel päeval taas tee siia, võib-olla uudishimust, võib-olla nostalgiast. Ja siis avastate, et Mirjam jälle peksab segast. Üksinda. Eesti keeles.
Isver kui dramaatilised mu enda vanad postitused on! Anna olla! :D
Kairit! Helista mulle vahel! Ma tean, et me ei ole kumbki selles väga head ja ma üritan varsti jälle ise ka julguse kokku võtta ja sulle helistada, aga... Mul on alati tunne, et ma segan, Ja ma ei taha segada. Aga ma igatsen sind metsikult palju.
Anni! Helista veel tihemini! Ja ma üritan ise ka helistada. Ma olen selles halb, sa ju tead. Aga see pole mingi vabandus. Ehh. Üritan olla tublim. Ja loomulikult igatsen ma sind ka. Mida muud ma saangi teha.
Nüüd ma vist tõesti lõpetan. Poetasin selle asja kirjutamise ajal paar pisarat, aga nüüd on need ka kuivanud ja tuju parem. Hingel hakkab kergem. Ja ma ei editi seda asja ka. On üks jura, aga mis teha. Minu kummaline mõtteprotsess. Ja jälle nii dramaatiline. :D
Näeme varsti!
Kõike paremat!
Melletult meeletult meeletult palju kallisid!
Mirjam
Wednesday, February 15, 2017
Heia!
Ma andsin alla. Üldse ei viitsi inglise keelega jännata, nkn keegi ei loe neid. No ja kui loeb, siis google translate on põhjusega olemas. :)
Ma sõidan vähem kui nädala pärast ära!!!! Ma tegelikult täiega ootan, aga nii kiire on praegu, et ei suuda eriti mõelda sellele.
Viimased paar päeva on juba ilusamad olnud, ma ei jõua kuidagi kevadet ära oodata. Nii tüütu see pidev pimedus. Päike on inimese sõber, aga meie elame siin arktilises kliimas. ;)
Ma kinda igatsen teid. See selline low key, aga pidev igatsus. Ehk varsti kunagi õnnestub kokku saada ka. Anni, sind ma alles vähem kui nädal tagasi nägin, aga noh, mis teha. Ikka igatsen. Uhh, jama, et te mõlemad nii kaugel olete, kuigi ega aega kokku saada nkn ei oleks. Ikkagi, mul on alati toredam olla, kui vähemalt tean, et te olete samas linnas.
Jumal tänatud, et telefonid ja internet olemas on, mõtle, kui peaks teopostiga v telegrammiga sõnumeid saatma. Õudne.
Tänapäeva netinutiajastu inimese mugavus, mis teha.
Sain just kh2 jälle läbi, nüüd liikusin edasi HP juurde. Selle asemel, et normaalsel ajal õppida, mitte pool ööd üleval istuda... Oh well...
Ma suht kaaperdasin selle blogi, sest teie siia ju enam ei kirjuta. Nii et sorri. But i'm not.
Andke teada, kui ka siit läbi hüppate.
Nagu alati, igatsen ma teid ja te olete mulle väga kallid.
Ahh, muide, eile oli sõbrapäev, nii et head sõbrapäeva! Ma unustasin õigel päeval ära, kuna tavaliselt ei tähista seda, sest leian, et iga päev on sõbrad kallid ja seda saab näidata ka, nii et milleks ühel konkreetsel päeval hakata mingeid imetrikke tegema?
Kallid! Ehk varsti näeme, Anni, Acey!
Sausau!
Ma andsin alla. Üldse ei viitsi inglise keelega jännata, nkn keegi ei loe neid. No ja kui loeb, siis google translate on põhjusega olemas. :)
Ma sõidan vähem kui nädala pärast ära!!!! Ma tegelikult täiega ootan, aga nii kiire on praegu, et ei suuda eriti mõelda sellele.
Viimased paar päeva on juba ilusamad olnud, ma ei jõua kuidagi kevadet ära oodata. Nii tüütu see pidev pimedus. Päike on inimese sõber, aga meie elame siin arktilises kliimas. ;)
Ma kinda igatsen teid. See selline low key, aga pidev igatsus. Ehk varsti kunagi õnnestub kokku saada ka. Anni, sind ma alles vähem kui nädal tagasi nägin, aga noh, mis teha. Ikka igatsen. Uhh, jama, et te mõlemad nii kaugel olete, kuigi ega aega kokku saada nkn ei oleks. Ikkagi, mul on alati toredam olla, kui vähemalt tean, et te olete samas linnas.
Jumal tänatud, et telefonid ja internet olemas on, mõtle, kui peaks teopostiga v telegrammiga sõnumeid saatma. Õudne.
Tänapäeva netinutiajastu inimese mugavus, mis teha.
Sain just kh2 jälle läbi, nüüd liikusin edasi HP juurde. Selle asemel, et normaalsel ajal õppida, mitte pool ööd üleval istuda... Oh well...
Ma suht kaaperdasin selle blogi, sest teie siia ju enam ei kirjuta. Nii et sorri. But i'm not.
Andke teada, kui ka siit läbi hüppate.
Nagu alati, igatsen ma teid ja te olete mulle väga kallid.
Ahh, muide, eile oli sõbrapäev, nii et head sõbrapäeva! Ma unustasin õigel päeval ära, kuna tavaliselt ei tähista seda, sest leian, et iga päev on sõbrad kallid ja seda saab näidata ka, nii et milleks ühel konkreetsel päeval hakata mingeid imetrikke tegema?
Kallid! Ehk varsti näeme, Anni, Acey!
Sausau!
Tuesday, April 12, 2016
Well, here I am again. Perhaps this will be the last time. I'm actually in an unusually good mood right now. Despite having so much homework I am almost drowning in it, I am writing, which is good I guess, though I doubt I shall have much time for sleep tonight. I am coming/going to the countryside in under a week, so being stuck in the city for the moment isn't so bad. The weather is really great too.
I don't know why I am writing today, as I don't even really have much to say. Just know that I am thinking about you and hoping you are doing well and that I will have time to call/meet up with you guys soon. I also hope you will not read these things, because I am unnecessarily emotional here and probably really uncool too.
Still, if you do, I miss you, so I'll see you soon. Bye! :D
I don't know why I am writing today, as I don't even really have much to say. Just know that I am thinking about you and hoping you are doing well and that I will have time to call/meet up with you guys soon. I also hope you will not read these things, because I am unnecessarily emotional here and probably really uncool too.
Still, if you do, I miss you, so I'll see you soon. Bye! :D
Wednesday, September 2, 2015
Oh, how time flies!
We haven't been here for over two years now (or at least I haven't), but I felt an urge today to return.
I am in high-school now, just started my second year already actually. Feels a bit weird to write here again, but we studied blogs in my Estonian language lesson today and I suddenly remembered this place and thought that I should come back and check it out.
Well, here I am.
I read some of the first posts that were made here and I have to say, that they made me miss both of you terribly much. I wish you would come back here too, I guess, but then again, maybe its for the best if you won't.
As I am already on the topic of you two, I feel like i have to say, that I hope you are both well at the moment and that i'll see you soon. It hasn't been all that long since the last time, but I still feel kinda sad. Must be another one of my nostalgic moods, or then again perhaps it isn't.
Anyways, if you do happen to venture here, know that i miss so terribly much and that you are welcome to call me soon.
I'm not sure if i'll be returning here again, i guess only time knows that, but still until next time!
Bye bye, Acey, Lu!
We haven't been here for over two years now (or at least I haven't), but I felt an urge today to return.
I am in high-school now, just started my second year already actually. Feels a bit weird to write here again, but we studied blogs in my Estonian language lesson today and I suddenly remembered this place and thought that I should come back and check it out.
Well, here I am.
I read some of the first posts that were made here and I have to say, that they made me miss both of you terribly much. I wish you would come back here too, I guess, but then again, maybe its for the best if you won't.
As I am already on the topic of you two, I feel like i have to say, that I hope you are both well at the moment and that i'll see you soon. It hasn't been all that long since the last time, but I still feel kinda sad. Must be another one of my nostalgic moods, or then again perhaps it isn't.
Anyways, if you do happen to venture here, know that i miss so terribly much and that you are welcome to call me soon.
I'm not sure if i'll be returning here again, i guess only time knows that, but still until next time!
Bye bye, Acey, Lu!
Monday, February 25, 2013
Thursday, February 14, 2013
Subscribe to:
Posts (Atom)