Ja jälle ma olen siin tagasi. Korra aastas... või iga paari aasta tagant...

Olgu mis ta on, aga mõnus on tagasi olla.

Ma igatsen kodu, kas teate? Ma ei ütle seda väga tihti või kui ütlen, siis mitte päris nii nagu tegelikult mõtlen, aga ma igatsen kodu. Ma ei taha jätta kellelegi muljet, et ma kahetsen oma otsust siia kolida, või et ma oleksin pigem Eestis kui siin... Ei, mitte selels pole asi.

Aga ma igatsen kodu. Sama moodi, nagu ma igatsen linnas olles maad, igatsen ma praegu Eestit. Inimesi, loodust, isegi kohutavat ilma. Igatsen TEID ja emmet ja vanaema ja kõiki teisi, igatsen Saphiirat ja maakodu. Oh kuidas ma igatsen maakodu. Igatsen suve ja valgust ja lilli. Oma 60 roosi ja rebaseid aias. Igatsen grillimist ja võrkkiike, jalutuskäike suurel teel ja pallidel vedelemist. Kairit, ma igatsen sinu juures tee joomist, ükskõik, kas maal või su uues korteris. Anni, ma igatsen su diivanil vedelemist ja koos anime vaatamist.

Ma igatsen suvesid mil olime veel väiksed, siis kui hommikul kell 10 kokku saime ja õhtul kell 9 laiali läksime. Igatsen takijasõdu ja tukikat ja seda imeliku vihmast suve, kus me enamiku ajast balkani peal Monopoli mängisime.

Ma armastan teid nii väga, kas teate?

See reis, see kogemus on mulle õpetanud, et kui ei midagi muud, siis vähemalt seda, et vahel peab julguse ja vaimu kokku võtma ja asju lihtsalt sõnadesse panema. Nii et siin on minu sõnad:

Ma igatsen teid!
Ma armastan teid!
Ma tahan koju!

Eestis on mu juured, ma tulen sinna alati tagasi. Kuid samas on mul kohati kodumaata mehe (naise) tunne. Ma ei kahetse oma otsust siia kolida. Kuidas ma saaksingi, kui see on mulle juba poole aastaga nii palju andnud, nii palju õpetanud?

Kuid ma kahetsen, et tänu sellele näen ma teid veel harvem kui varem.

Ma olen saanud palju, kuid see tuleb selle arvelt, et jään ka paljust ilma.

Tegelikult sattusin ma huupi siia lehele, lihtsalt puhtast uudishimust, et kas te olete vahepeal siin käinud v midagi. Olete v? Kui läbi hüppate, kommenteeriga midagi, siis ma vähemalt näen kui aasta pärast tagasi tulen. ;)

Igatahes. Lugesin natuke vanemaid postitusi. Imelik, et me inglise keeles kirjutasime. MIks? Nkn keegi teine neid asju iialgi ei lugenud ja nüüd tunnen ma eesti keelest puudust. Neid sirvides sattusin ma unustatud asjade otsa. Kairit, sa kirjutasid üheksandas klassis (üheksandas!), et koolitööd on nii palju, et sa ei ole kindel, kas sa oled piisavalt tark ja mida kõike veel. Aga sa olid piisavalt tark. Sa said hakkama. Tubli töö!!! Anni, alati jääb mulle esimese asjana silma su äkiline (ja väga dramaatiline) lahkumine siit blogist. Miks sa siit nii järsult kadusid? Pole enam väga oluline küsimus, aga ma pole sellele kunagi vastust saanud. Ikkagi, sa oled super olnud!!!

Möödunud on palju lõpetamisi, palju uusi alguseid, paar poisssõpra ja mida kõike veel. Aga meie oleme kõik ikka veel siin. Isegi kui me pole siiani sellele suvisele tripile läinud. Tuleval suvel läheme, eks ole? Või vähemalt üritame. Jälle. :D

Hea on kirjutada niiviisi. Vabalt. On asju, mida aeg ei puutu. Tulgu tuli või vesi, mingu meie kohtumiste vahel päevi või kuid, kuulen ma teie hääi iga päev või ei, te jääte alati minu südamesse, te olete ja olete alati olnud kõige paremad sõbrad, keda ühel inimesel iial on võimalik tunda. Mul ei ole sõnu kirjeldamaks kui tänulik ma olen meie ühistele suvedele, meie ühistele mälestustele, meie koos veedetud ajale. Heinapallidele ja teele. Kultusekividele ja vanadele puudele.

Ma ei igatse taga vanu aegu, sest muutus on hea, muutus on elu ja elu on elamiseks. Kuid ma tunnen natuke puudust sellest kui lihtne kõik vanasti oli.

Palusite mult enne minekut, et ma blogi peaks. No näete siis nüüd!

Ma ei tea, mida rohkem kirjutada, aga ma ei taha kirjutamist lõpetada. See lohutab mind. Eesti keel ja teile mõtlemine.

Ma soovin, et te loeksite vahel seda blogi, aga ma ei taha teie tähelepanu sellele juhtida. Ehk leiate te ise ühel päeval taas tee siia, võib-olla uudishimust, võib-olla nostalgiast. Ja siis avastate, et Mirjam jälle peksab segast. Üksinda. Eesti keeles.

Isver kui dramaatilised mu enda vanad postitused on! Anna olla! :D

Kairit! Helista mulle vahel! Ma tean, et me ei ole kumbki selles väga head ja ma üritan varsti jälle ise ka julguse kokku võtta ja sulle helistada, aga... Mul on alati tunne, et ma segan, Ja ma ei taha segada. Aga ma igatsen sind metsikult palju.

Anni! Helista veel tihemini! Ja ma üritan ise ka helistada. Ma olen selles halb, sa ju tead. Aga see pole mingi vabandus. Ehh. Üritan olla tublim. Ja loomulikult igatsen ma sind ka. Mida muud ma saangi teha.

Nüüd ma vist tõesti lõpetan. Poetasin selle asja kirjutamise ajal paar pisarat, aga nüüd on need ka kuivanud ja tuju parem. Hingel hakkab kergem. Ja ma ei editi seda asja ka. On üks jura, aga mis teha. Minu kummaline mõtteprotsess. Ja jälle nii dramaatiline. :D

Näeme varsti!
Kõike paremat!
Melletult meeletult meeletult palju kallisid!

Mirjam