Oi jah

On käes südaöö. Kõik on vaikne, vanaema magab ammu. Mina istun ikka veel üleval, olen Tumblris, loen Fanfictionit, vaatan Luciferi... loen selle blogi esimesi postitusi. See tegi mind kurvaks, teil mõlemal olid asjad toona nii halvasti. Aga sellest on palju aastaid möödas nüüd.

Asi on tegelikult nii. Ma ole kodus (maal), on öö. Täna oli esimene tõeliselt soe kevadpäev sellel aastal. Maailmas möllab ringi COVID19, minul aga on puhkus (pean lihtsalt viimased koolitööd ära esitama).

Ja tundisn, et on ehk aeg teha selle aasta postitus. Vaadake, ühel päeval kui teil on tahtmine saada minult uut contenti ja ma seda mingil pähjusel ise providida ei saa, ss tulete siia ja leiate mitme aasta jagu möla. Aga see selleks. Mul tuli lihtsalt kirjutamise tuju ja kellele teisele ma ikka kirjutaksin kui mitte teile.

Räägin teile natuke oma elust viimase paari aasta jooksul.

Mul on megaägedad töökaaslased. Nad on minust natuke vanemad, soojad ja südamlikud. Caterina on väga hoolitsev, ta vaatab alati, et minul oleks kõik korras, viskab minuga nalja, soovitab mulle sarju ja söögikohti, on minuga koos elevil siis kui lähen dateile jne. Julia kiidab mind, peab minuga pikki arutelusid elulistel teemadel poliitikast armastuseni ja kohtleb mind nagu võrdset, mis on minu jaoks alati natuke hämmastav, sest ta tundub nii palju "lahedam". Luca ajab mind tihti närvi, sst ta on väga hajevil ja ootab ainult parimat, aga samal ajal on ta ka parim boss keda võib ette kujutada. Ta arvestab alati mu soovidega, hindab sisimas mu tööd ja ei pahanda kui mu tühi kõht mu tasakaalukusest vahel võitu saab.

Nüüd sõpradest. Mul on neid palju! Hämmastav, ma ei arvanud kunagi enne ülikooli minekut, et ma olen inimene kes kergesti sõpru loob, aga võta näpust. Töökaaslastele lisaks on Bibi, a hot mess, aga darrrrling, Jojo, kes kardab kontrolli kaotada aga on megatark, Trude, kes on nii palju haiget saanud aga tõuseb iga kord järjest tugevamana püsti. Ja Tanya. Tüdruk, kellega koos lõin ise oma esimese kodu, kes on kui lõvi, järsk, tugev ja ründav, aga on minuga pehme nagu kassipoeg, kõige suurem romantik keda ma iial kohenud olen ja kes mõistab minu suhtumist ellu suurepäraselt, sest me oleme sisimas nii sarnased.

On veel teisigi, klassikaaslaseid, sõprade sõpru, Bibi vend ja kunagi oli ka Gonzalo...

Ma elan väikeses kolmetoalises korteris mäenõlval, mu toas on sinine raamaturiiul ja mu aknast avaneb vaade alla jõele.

Mulle jõudis just kohale, et ehk peaksin kasutama valenimesid, aga ausalt, isegi kui keegi seda kunagi loeb, ma ei ütle ju midagi halvasti.

Mul oli väga raske aasta. Eelmisel talvel oli mul depressioon, aga sel sügisel alustas ärevus ja mul on tunne, et päriselt ei jäta see mind enam kunagi. Ma olen nõrgem ja tugevam kui ei kunagi varem. Olen kaotanud palju oma optimismist ja tubli tüki naiivsusest, mida mulle varem alati veaks pandi, kuid mida ma nüüd ise igatsen. Ma olen kurvem, ärritun kergemini ja tahan palju üksi olla. Ma ei kirjuta enam, mul pole millestki kirjutada.

Aga ma oskan nüüd ei öelda. Mul on pisarate ja higiga välja võidetud autonoomsus, ja isegi kui ma ei tea mida ma tahan, siis ma tean mida ma EI taha ja ma oskan end kuuldavaks teha. Ma olen otsekohesem, ma suudan oma emotsioone analüüsida ja ma saan hakkama asjadega, mis varem oleksid võimatud tundunud. Ma igatsen seda tüdrukut, kes luges aina aamatuid ja suhtus ellu vääramatu optimismiga, aga ma arvan, et on aeg endale tunnistada, et see tüdruk on (vähemalt praegseks) läinud. Tema asemel on siin noor naine, kes... ei tea veel täpselt, kelleks ta saada tahab, aga kes teab, et elu läheb edasi, teeb oma korrektuurid. Mina hõljun kaasa ja kui miski mind haarab, surun kannad mulda ja olen nagu kivi jões.

Väga poeetiline jälle, kas pole?

Aga selle kõige juures. Kogu selle aja möödudes. Kõik need sekundid ja minutid, kuud ja aastad... dekaadid mis mööduvad. Kõik need inimesed keda ma armastan ja kes armastavad mind, kõik need paigad kus ma reisin, elan, kus ma kinnitan oma juured.

Ma olen igavesti tänulik meie sõpruse eest. Teie mängi(si)te hiiglaslikku rolli selles, kes ma olen täna. Minu muusikamaitsest kuni selleni, et mul oli see julgus, see kindlus mis lubas mul kolida teise riiki... ma ei tea kuidas asjad oleksid olnud, kui me poleks kunagi sõbrad olnud. Kuid ma olen alati õnnelik, et kunagi oli suvi, mil me seisime lafkat oodates selle takja all. Et oli suvi, mil me punusime võilille pärgasid ja leiutasime levelid. Et te olete olnud ja olete praegu ja loodetavasti olete ka tulevikus sellised sõbrad, millest räägitakse lugusid, muinasjutte.

Ma ei tea mis selle psotituse point oli. Kui keegi teist välja nuputab, eks andke teada. Nagu alati, ei loe ma seda uuesti läbi, it's not my style.

Aga kui peaksin mingi teema sellele andma, siis ma arvan, et see oleks armastus. Armastus elu vastu, armastus iseenda vastu, armastus teie vastu. Romantiline armastus on imeline, mina pole seda veel kunagi tundud, aga ma olen saanud maitsta erinevate crushide näol. Aga armastus kui sõprus... Noh, seda ma tean. Ja see on imeline.

Aitäh teile, kallidkallidkallid!!!

Varsti näeme ehk!

Acey, Anni, huggggz

Heia, baed!

Ega mul ausalt öeldes polegi väga öelda midagi olulist seekord. Ma pole isegi mitte eriti dramaatilises/sentimentaalses meeleolus, midgi tavapärasest erinevat. :D
Niisama tahan öelda, et mul läheb jälle pisut paremini, kevad hakkabkätte jõudma ja tuju parem.
See talv oli raske, ja lisaks sellele olen ma õppimisega nii maas, et see pole isegi naljakas enam, aga meeh.
Muidu on oki jälle.
Varsti näeme ehk, ma tulen 5 päeva pärast koju. Anni, sind ma tean, et ma näen. Kairit, give me an answer! :D
Aga jh
Love u guys!
Näeme! Kallidkallidkallid!

Ja jälle ma olen siin tagasi. Korra aastas... või iga paari aasta tagant...

Olgu mis ta on, aga mõnus on tagasi olla.

Ma igatsen kodu, kas teate? Ma ei ütle seda väga tihti või kui ütlen, siis mitte päris nii nagu tegelikult mõtlen, aga ma igatsen kodu. Ma ei taha jätta kellelegi muljet, et ma kahetsen oma otsust siia kolida, või et ma oleksin pigem Eestis kui siin... Ei, mitte selels pole asi.

Aga ma igatsen kodu. Sama moodi, nagu ma igatsen linnas olles maad, igatsen ma praegu Eestit. Inimesi, loodust, isegi kohutavat ilma. Igatsen TEID ja emmet ja vanaema ja kõiki teisi, igatsen Saphiirat ja maakodu. Oh kuidas ma igatsen maakodu. Igatsen suve ja valgust ja lilli. Oma 60 roosi ja rebaseid aias. Igatsen grillimist ja võrkkiike, jalutuskäike suurel teel ja pallidel vedelemist. Kairit, ma igatsen sinu juures tee joomist, ükskõik, kas maal või su uues korteris. Anni, ma igatsen su diivanil vedelemist ja koos anime vaatamist.

Ma igatsen suvesid mil olime veel väiksed, siis kui hommikul kell 10 kokku saime ja õhtul kell 9 laiali läksime. Igatsen takijasõdu ja tukikat ja seda imeliku vihmast suve, kus me enamiku ajast balkani peal Monopoli mängisime.

Ma armastan teid nii väga, kas teate?

See reis, see kogemus on mulle õpetanud, et kui ei midagi muud, siis vähemalt seda, et vahel peab julguse ja vaimu kokku võtma ja asju lihtsalt sõnadesse panema. Nii et siin on minu sõnad:

Ma igatsen teid!
Ma armastan teid!
Ma tahan koju!

Eestis on mu juured, ma tulen sinna alati tagasi. Kuid samas on mul kohati kodumaata mehe (naise) tunne. Ma ei kahetse oma otsust siia kolida. Kuidas ma saaksingi, kui see on mulle juba poole aastaga nii palju andnud, nii palju õpetanud?

Kuid ma kahetsen, et tänu sellele näen ma teid veel harvem kui varem.

Ma olen saanud palju, kuid see tuleb selle arvelt, et jään ka paljust ilma.

Tegelikult sattusin ma huupi siia lehele, lihtsalt puhtast uudishimust, et kas te olete vahepeal siin käinud v midagi. Olete v? Kui läbi hüppate, kommenteeriga midagi, siis ma vähemalt näen kui aasta pärast tagasi tulen. ;)

Igatahes. Lugesin natuke vanemaid postitusi. Imelik, et me inglise keeles kirjutasime. MIks? Nkn keegi teine neid asju iialgi ei lugenud ja nüüd tunnen ma eesti keelest puudust. Neid sirvides sattusin ma unustatud asjade otsa. Kairit, sa kirjutasid üheksandas klassis (üheksandas!), et koolitööd on nii palju, et sa ei ole kindel, kas sa oled piisavalt tark ja mida kõike veel. Aga sa olid piisavalt tark. Sa said hakkama. Tubli töö!!! Anni, alati jääb mulle esimese asjana silma su äkiline (ja väga dramaatiline) lahkumine siit blogist. Miks sa siit nii järsult kadusid? Pole enam väga oluline küsimus, aga ma pole sellele kunagi vastust saanud. Ikkagi, sa oled super olnud!!!

Möödunud on palju lõpetamisi, palju uusi alguseid, paar poisssõpra ja mida kõike veel. Aga meie oleme kõik ikka veel siin. Isegi kui me pole siiani sellele suvisele tripile läinud. Tuleval suvel läheme, eks ole? Või vähemalt üritame. Jälle. :D

Hea on kirjutada niiviisi. Vabalt. On asju, mida aeg ei puutu. Tulgu tuli või vesi, mingu meie kohtumiste vahel päevi või kuid, kuulen ma teie hääi iga päev või ei, te jääte alati minu südamesse, te olete ja olete alati olnud kõige paremad sõbrad, keda ühel inimesel iial on võimalik tunda. Mul ei ole sõnu kirjeldamaks kui tänulik ma olen meie ühistele suvedele, meie ühistele mälestustele, meie koos veedetud ajale. Heinapallidele ja teele. Kultusekividele ja vanadele puudele.

Ma ei igatse taga vanu aegu, sest muutus on hea, muutus on elu ja elu on elamiseks. Kuid ma tunnen natuke puudust sellest kui lihtne kõik vanasti oli.

Palusite mult enne minekut, et ma blogi peaks. No näete siis nüüd!

Ma ei tea, mida rohkem kirjutada, aga ma ei taha kirjutamist lõpetada. See lohutab mind. Eesti keel ja teile mõtlemine.

Ma soovin, et te loeksite vahel seda blogi, aga ma ei taha teie tähelepanu sellele juhtida. Ehk leiate te ise ühel päeval taas tee siia, võib-olla uudishimust, võib-olla nostalgiast. Ja siis avastate, et Mirjam jälle peksab segast. Üksinda. Eesti keeles.

Isver kui dramaatilised mu enda vanad postitused on! Anna olla! :D

Kairit! Helista mulle vahel! Ma tean, et me ei ole kumbki selles väga head ja ma üritan varsti jälle ise ka julguse kokku võtta ja sulle helistada, aga... Mul on alati tunne, et ma segan, Ja ma ei taha segada. Aga ma igatsen sind metsikult palju.

Anni! Helista veel tihemini! Ja ma üritan ise ka helistada. Ma olen selles halb, sa ju tead. Aga see pole mingi vabandus. Ehh. Üritan olla tublim. Ja loomulikult igatsen ma sind ka. Mida muud ma saangi teha.

Nüüd ma vist tõesti lõpetan. Poetasin selle asja kirjutamise ajal paar pisarat, aga nüüd on need ka kuivanud ja tuju parem. Hingel hakkab kergem. Ja ma ei editi seda asja ka. On üks jura, aga mis teha. Minu kummaline mõtteprotsess. Ja jälle nii dramaatiline. :D

Näeme varsti!
Kõike paremat!
Melletult meeletult meeletult palju kallisid!

Mirjam

Heia!
Ma andsin alla. Üldse ei viitsi inglise keelega jännata, nkn keegi ei loe neid. No ja kui loeb, siis google translate on põhjusega olemas. :)
Ma sõidan vähem kui nädala pärast ära!!!! Ma tegelikult täiega ootan, aga nii kiire on praegu, et ei suuda eriti mõelda sellele.
Viimased paar päeva on juba ilusamad olnud, ma ei jõua kuidagi kevadet ära oodata. Nii tüütu see pidev pimedus. Päike on inimese sõber, aga meie elame siin arktilises kliimas. ;)
Ma kinda igatsen teid. See selline low key, aga pidev igatsus. Ehk varsti kunagi õnnestub kokku saada ka. Anni, sind ma alles vähem kui nädal tagasi nägin, aga noh, mis teha. Ikka igatsen. Uhh, jama, et te mõlemad nii kaugel olete, kuigi ega aega kokku saada nkn ei oleks. Ikkagi, mul on alati toredam olla, kui vähemalt tean, et te olete samas linnas.
Jumal tänatud, et telefonid ja internet olemas on, mõtle, kui peaks teopostiga v telegrammiga sõnumeid saatma. Õudne.
Tänapäeva netinutiajastu inimese mugavus, mis teha.
Sain just kh2 jälle läbi, nüüd liikusin edasi HP juurde. Selle asemel, et normaalsel ajal õppida, mitte pool ööd üleval istuda... Oh well...

Ma suht kaaperdasin selle blogi, sest teie siia ju enam ei kirjuta. Nii et sorri. But i'm not.
Andke teada, kui ka siit läbi hüppate.
Nagu alati, igatsen ma teid ja te olete mulle väga kallid.
Ahh, muide, eile oli sõbrapäev, nii et head sõbrapäeva! Ma unustasin õigel päeval ära, kuna tavaliselt ei tähista seda, sest leian, et iga päev on sõbrad kallid ja seda saab näidata ka, nii et milleks ühel konkreetsel päeval hakata mingeid imetrikke tegema?
Kallid! Ehk varsti näeme, Anni, Acey!
Sausau!

Well, here I am again. Perhaps this will be the last time. I'm actually in an unusually good mood right now. Despite having so much homework I am almost drowning in it, I am writing, which is good I guess, though I doubt I shall have much time for sleep tonight. I am coming/going to the countryside in under a week, so being stuck in the city for the moment isn't so bad. The weather is really great too.
I don't know why I am writing today, as I don't even really have much to say. Just know that I am thinking about you and hoping you are doing well and that I will have time to call/meet up with you guys soon. I also hope you will not read these things, because I am unnecessarily emotional here and probably really uncool too.
Still, if you do, I miss you, so I'll see you soon. Bye! :D

Oh, how time flies!
We haven't been here for over two years now (or at least I haven't), but I felt an urge today to return.
I am in high-school now, just started my second year already actually. Feels a bit weird to write here again, but we studied blogs in my Estonian language lesson today and I suddenly remembered this place and thought that I should come back and check it out.
Well, here I am.
I read some of the first posts that were made here and I have to say, that they made me miss both of you terribly much. I wish you would come back here too, I guess, but then again, maybe its for the best if you won't.
As I am already on the topic of you two, I feel like i have to say, that I hope you are both well at the moment and that i'll see you soon. It hasn't been all that long since the last time, but I still feel kinda sad. Must be another one of my nostalgic moods, or then again perhaps it isn't.
Anyways, if you do happen to venture here, know that i miss so terribly much and that you are welcome to call me soon.
I'm not sure if i'll be returning here again, i guess only time knows that, but still until next time!
Bye bye, Acey, Lu!

http://kairiiiit.tumblr.com/post/43993328314