On käes südaöö. Kõik on vaikne, vanaema magab ammu. Mina istun ikka veel üleval, olen Tumblris, loen Fanfictionit, vaatan Luciferi... loen selle blogi esimesi postitusi. See tegi mind kurvaks, teil mõlemal olid asjad toona nii halvasti. Aga sellest on palju aastaid möödas nüüd.
Asi on tegelikult nii. Ma ole kodus (maal), on öö. Täna oli esimene tõeliselt soe kevadpäev sellel aastal. Maailmas möllab ringi COVID19, minul aga on puhkus (pean lihtsalt viimased koolitööd ära esitama).
Ja tundisn, et on ehk aeg teha selle aasta postitus. Vaadake, ühel päeval kui teil on tahtmine saada minult uut contenti ja ma seda mingil pähjusel ise providida ei saa, ss tulete siia ja leiate mitme aasta jagu möla. Aga see selleks. Mul tuli lihtsalt kirjutamise tuju ja kellele teisele ma ikka kirjutaksin kui mitte teile.
Räägin teile natuke oma elust viimase paari aasta jooksul.
Mul on megaägedad töökaaslased. Nad on minust natuke vanemad, soojad ja südamlikud. Caterina on väga hoolitsev, ta vaatab alati, et minul oleks kõik korras, viskab minuga nalja, soovitab mulle sarju ja söögikohti, on minuga koos elevil siis kui lähen dateile jne. Julia kiidab mind, peab minuga pikki arutelusid elulistel teemadel poliitikast armastuseni ja kohtleb mind nagu võrdset, mis on minu jaoks alati natuke hämmastav, sest ta tundub nii palju "lahedam". Luca ajab mind tihti närvi, sst ta on väga hajevil ja ootab ainult parimat, aga samal ajal on ta ka parim boss keda võib ette kujutada. Ta arvestab alati mu soovidega, hindab sisimas mu tööd ja ei pahanda kui mu tühi kõht mu tasakaalukusest vahel võitu saab.
Nüüd sõpradest. Mul on neid palju! Hämmastav, ma ei arvanud kunagi enne ülikooli minekut, et ma olen inimene kes kergesti sõpru loob, aga võta näpust. Töökaaslastele lisaks on Bibi, a hot mess, aga darrrrling, Jojo, kes kardab kontrolli kaotada aga on megatark, Trude, kes on nii palju haiget saanud aga tõuseb iga kord järjest tugevamana püsti. Ja Tanya. Tüdruk, kellega koos lõin ise oma esimese kodu, kes on kui lõvi, järsk, tugev ja ründav, aga on minuga pehme nagu kassipoeg, kõige suurem romantik keda ma iial kohenud olen ja kes mõistab minu suhtumist ellu suurepäraselt, sest me oleme sisimas nii sarnased.
On veel teisigi, klassikaaslaseid, sõprade sõpru, Bibi vend ja kunagi oli ka Gonzalo...
Ma elan väikeses kolmetoalises korteris mäenõlval, mu toas on sinine raamaturiiul ja mu aknast avaneb vaade alla jõele.
Mulle jõudis just kohale, et ehk peaksin kasutama valenimesid, aga ausalt, isegi kui keegi seda kunagi loeb, ma ei ütle ju midagi halvasti.
Mul oli väga raske aasta. Eelmisel talvel oli mul depressioon, aga sel sügisel alustas ärevus ja mul on tunne, et päriselt ei jäta see mind enam kunagi. Ma olen nõrgem ja tugevam kui ei kunagi varem. Olen kaotanud palju oma optimismist ja tubli tüki naiivsusest, mida mulle varem alati veaks pandi, kuid mida ma nüüd ise igatsen. Ma olen kurvem, ärritun kergemini ja tahan palju üksi olla. Ma ei kirjuta enam, mul pole millestki kirjutada.
Aga ma oskan nüüd ei öelda. Mul on pisarate ja higiga välja võidetud autonoomsus, ja isegi kui ma ei tea mida ma tahan, siis ma tean mida ma EI taha ja ma oskan end kuuldavaks teha. Ma olen otsekohesem, ma suudan oma emotsioone analüüsida ja ma saan hakkama asjadega, mis varem oleksid võimatud tundunud. Ma igatsen seda tüdrukut, kes luges aina aamatuid ja suhtus ellu vääramatu optimismiga, aga ma arvan, et on aeg endale tunnistada, et see tüdruk on (vähemalt praegseks) läinud. Tema asemel on siin noor naine, kes... ei tea veel täpselt, kelleks ta saada tahab, aga kes teab, et elu läheb edasi, teeb oma korrektuurid. Mina hõljun kaasa ja kui miski mind haarab, surun kannad mulda ja olen nagu kivi jões.
Väga poeetiline jälle, kas pole?
Aga selle kõige juures. Kogu selle aja möödudes. Kõik need sekundid ja minutid, kuud ja aastad... dekaadid mis mööduvad. Kõik need inimesed keda ma armastan ja kes armastavad mind, kõik need paigad kus ma reisin, elan, kus ma kinnitan oma juured.
Ma olen igavesti tänulik meie sõpruse eest. Teie mängi(si)te hiiglaslikku rolli selles, kes ma olen täna. Minu muusikamaitsest kuni selleni, et mul oli see julgus, see kindlus mis lubas mul kolida teise riiki... ma ei tea kuidas asjad oleksid olnud, kui me poleks kunagi sõbrad olnud. Kuid ma olen alati õnnelik, et kunagi oli suvi, mil me seisime lafkat oodates selle takja all. Et oli suvi, mil me punusime võilille pärgasid ja leiutasime levelid. Et te olete olnud ja olete praegu ja loodetavasti olete ka tulevikus sellised sõbrad, millest räägitakse lugusid, muinasjutte.
Ma ei tea mis selle psotituse point oli. Kui keegi teist välja nuputab, eks andke teada. Nagu alati, ei loe ma seda uuesti läbi, it's not my style.
Aga kui peaksin mingi teema sellele andma, siis ma arvan, et see oleks armastus. Armastus elu vastu, armastus iseenda vastu, armastus teie vastu. Romantiline armastus on imeline, mina pole seda veel kunagi tundud, aga ma olen saanud maitsta erinevate crushide näol. Aga armastus kui sõprus... Noh, seda ma tean. Ja see on imeline.
Aitäh teile, kallidkallidkallid!!!
Varsti näeme ehk!
Acey, Anni, huggggz
